Lugesin Rodés-Paragarino et al. (2016) uuringut, milles käsitletakse artikleid digiõppevara repositoorimitest.
Digiõppevara hoidlad on muutunud oluliseks komponendiks kõrghariduse kujundamisel, mis omakorda on kaasa toonud muutused sisu loomise, avaldamise ja levitamise protsessis. Erinevates kontekstides toodetud õppematerjal võib parandada õpetamis- ja õppimistingimusi, pakkudes huvilistele asjakohaseid inforessursse. Kuigi nende tõhusust pole veel põhjalikult analüüsitud, lubavad avatud õpikud pakkuda samu eeliseid, mis traditsioonilised õpikud.
Et inforessursid vastaksid kasutajate vajadustele ja nõudmistele, on vajalik omada ülevaadet kasutaja ja repositooriumi vahelisest infovahetusest. Oluline on siinkohal arvesse võtta õpetajate kohanemisvõimet, kuna õpetajad on olulised sidusrühmad digitaalsete õppematerjalide loomisel, kasutamisel, taaskasutamisel, kohandamisel ning nende integreerimisel õppekavade õppekavadesse.
Digiõppevara repositooriumite kasutamiseks on olemas kindlad reeglid ning erinevat tüüpi kasutajate panused on sõltuvad hoidla tüübist. Seetõttu pärinevad näiteks väljaanded digiõppevara repositooriumides ja õpiobjektide referatooriumites väga vähestelt isikutelt. Samas avatud kursusetarkvaras ja õpihaldussüsteemides panustavad enamasti just kasutajad. Institutsionaalsete hoidlate puhul lisavad kasutajad avaldamiseks enamasti kas üks või kaks ressurssi.
Üks olulisemaid digiõppevara repositooriumitega seotud arengusuundi on õppevarade taaskasutus, mille peamine eesmärk on laialdasem ja odavam juurdepääs kvaliteetsele õppevarale – õppematerjale jagatakse, kasutatakse uuesti ja täiustatakse. Taaskasutust digiõppevara valdkonnas on lähemalt uurinud Petrides et al. (2008), kes tõid välja seitse peamist taaskasutuskategooriat:
1) visuaalsed ja tehnilised muudatused;
2) üldtoimetused;
3) koostööga seotud muudatused;
4) metaandmete muudatused;
5) modulariseerimine;
6) keeletõlked ja
7) muud taaskasutusviisid;
Digiõppevaral on oma elutsükkel, mis hõlmab loomise, sildistamise, publitseerimise, valiku kasutamise ja taaskasutamise protsesse. Neid protsesse mõjutavad organisatsioonilised ja institutsioonilised mõõtmed, pedagoogiline lähenemine, didaktika, õppekavade dünaamika ning muud subjektiivsed tegurid. Näiteks mõjutavad loomisprotsessi sellised elemendid nagu institutsionaalne motivatsioon, õpetaja motivatsioon, majanduslikud aspektid (palgad, kulud, varustus jne).
Üks peamisi probleeme, mis digiõppevara repositoorimite kasutatavusega on seotud, on metaandmete üleslaadimine, kuna see sõltub otseselt inimestest. Võttes arvesse tänapäeval olemasolevate digiõppevarade suurt hulka, on metaandmetega tegelemiseks vaja ka suuremat inimressurssi. Kasutaja jaoks muutub see ülesanne aga tihti tülikaks, mis tekitab omakorda olukordi, kus avaldamise ajal ei pruugi õppevaraga vajalikke metaandmeid kaasneda.
Ehkki avatud digiõppevarade ja õpiobjektide kasutamine on haridustöötajate seas kasvanud, toimub see indiviidi tasandil siiski ilma väljakujunenud pedagoogiliste, finants- või institutsiooniliste raamistike toeta. Kõrgkoolide, õppeainete ja kursuste vajadused oma olemuselt väga erinevad, mistõttu sõltub digiõppevarade kasutamine ka õppeasutuse tüübist, kursuse sisust ja õppekavast. Samuti on õpetajad valmis jagama oma sisu pigem kohalikul tasandil ning avatud digiõppevarade repositooriumites toimub materjalide jagamist koos piisavate litsentsidega siiski pigem vähe.
Viide:
Rodes-Paragarino, V., Gewerc-Barujel, A., & Llamas-Nistal, M. (2016). Use of Repositories of Digital Educational Resources: State-of-the-Art Review. IEEE Revista Iberoamericana De Tecnologias Del Aprendizaje, 11(2), 73–78. https://doi.org/10.1109/RITA.2016.2554000
Üks haridustehnoloog... 