Lugesin teadusartiklit “Assessing learning, quality and engagement in learning objects: the Learning Object Evaluation Scale for Students (LOES-S)”, mille autorid uurisid õpilasekeskset lähenemist õpiobjektide hindamiseks.
Õpiobjektide kujundamist, arendamist, taaskasutatavust, ligipääsetavust ja kasutamist on üksikasjalikult uuritud peaaegu 10 aastat, kuid õpiobjektide mõju, tõhusust ja kasulikkust käsitlevaid uuringuid on täna veel siiski vähe. Samas on aga suurenenud vajadus tõhusa, usaldusväärse ja asjakohase hindamissüsteemi väljatöötamiseks.
Siiani on õpiobjektide hindamine toimunud enamasti arendus- ja kujundusetapis. Analüüs, mis õpiobjektide loomise ajal tehakse, on kasulik õpiobjektide väljatöötamiseks, kuid lõppkasutaja ehk õpiobjekti kasutava õpilase arvamust siinkohal ei arvestata. Repositooriumites hindavad õpiobjektide kvaliteeti sisueksperdid, kelleks on sageli õpetajad.
Selge ja tõhusa mõõdiku väljatöötamiseks on oluline kehtestada vastuvõetav „õpiobjekti” operatiivne määratlus. Õpiobjektide hindamise põhifaktoritena rõhutatakse interaktiivsust, ligipääsetavust, konkreetset kontseptuaalset fookust, korduvkasutatavust, tähendusrikast toestamist ja õppimist. Tõhusate hindamisvahendite väljatöötamiseks on toimunud mitmeid arutelusid, millest on esile kerkinud kolm põhiteemat: õppimine, kvaliteet ja kaasamine. Selline õppekonstruktsioon viitab õpilase arusaamale sellest, kui palju ta õpiobjekti kasutamisest õppis.
Õpiobjektide hindamisele tasub tähelepanu pöörata juba nende loomise ajal. Selline lähenemine eeldab tavaliselt väikest arvu osalejaid, kes palutakse kogu arendusprotsessi vältel õpiobjekti testida ja kasutada. Kui kasutatavuse seisukohast on selline kujundav hindamine õpiobjektide väljatöötamiseks vajalik, ei käsitle see siiski seda, kui hästi toimib õpiobjekt reaalses hariduskeskkonnas koos tegelike õpilastega.
Üks viis teadmusloome hindamiseks on interaktiivsuse hulga ja kvaliteedi mõõtmine õpiobjektis. Interaktsioon, mis nõuab digitaalsete õppematerjalidega manipuleerimist, võib kasvatada õpilase motivatsiooni. Interaktiivuse tasemeid võib aga olla üsna erinevaid: hiire osutamine ja klõpsamine, lineaarne navigeerimine, hierarhiline navigeerimine, konstrueerimine, manipuleerimine jne. Õpilased, kes õpiobjekte kasutavad, peaksid tegema põhjendatud tegevusi, tegelema isikliku tähenduse loomise ja teadmiste integreerimisega.
Õpiobjektide kvaliteedi hindamine sisaldab järgmisi funktsioone: korraldus ja kujundus, õppija kontroll, multimeedia animatsiooni, graafika ja heli, selged juhised õpiobjekti kasutamiseks, abifunktsioonid, tagasiside, hinnang ja teema. Kvaliteedi ja õpitulemuste uurimisel tuleb arvestada õpiobjekti sisu ja kujundusega. Kui õpiobjekti kvaliteet või juhenddisain on ühes või mitmes valdkonnas nõrk, kulutab kasutaja objekti kasutamise proovimiseks rohkem aega kui õpiobjektis oleva mõiste õppimisele. Efektiivsuse hindamisel on oluline arvestada, millisel määral õpiobjekt õpilasi kaasab.
Viide allikale:
Kay, R. H., & Knaack, L. (2008). Assessing learning, quality and engagement in learning objects: the Learning Object Evaluation Scale for Students (LOES-S). Educational Technology Research & Development, 57(2), 147–168. https://doi.org/10.1007/s11423-008-9094-5
Üks haridustehnoloog... 