Tehnoloogia võib õppimist parandada – mitmed uuringud on näidanud, et video võib olla väga tõhus õppevahend. Videol on õpilaste harimisel väga eriline väärtus – osaliselt seetõttu, et õpilased võivad seda pidada köitvaks ning teisalt seetõttu, et video abil on võimalik teha nähtavaks abstraktseid ja raskesti visualiseeritavaid nähtusi.
Video kasutamise efektiivsust õppetöös on võimalik tõsta,
kui võtta arvesse järgmist kolme elementi:
- kognitiivne koormus
- õppijate kaasamine
- aktiivõpe.
Koos pakuvad need elemendid tugevat alust video arendamiseks ja tõhusaks kasutamiseks õppetöös.
Kognitiivse koormuse teooria järgi on mälul mitu komponenti. Sensoorne mälu on lühiajaline, kogudes teavet keskkonnast. Kui väliskeskkonnast tulevat informatsiooni hoitakse töömälus ja seda töödeldakse teatud viisil nagu näiteks kordamine, hakatakse seda kodeerima pikaajalises mälus, mille maht on praktiliselt piiramatu. Kuna töömälu on väga piiratud, peab õppija valikuliselt valima, millisele sensoorsest mälust pärinevale teabele õppeprotsessi ajal tähelepanu pöörata.
Sellele mälumudelile tuginedes viitab kognitiivse koormuse teooria, et igal õppimiskogemusel on kolm komponenti. Esimene on sisemine koormus, mille määrab õppematerjali mõistmise ja õppimise keerukus. Teine komponent on tegelik koormus, mis on vajalik soovitud õpitulemuse saavutamiseks, näiteks võrdluste tegemiseks, analüüsi tegemiseks ja õppimiseks vajalike sammude selgitamiseks. Õppekogemuse kolmas komponent on kõrvaline koormus ehk kognitiivne pingutus, mis ei aita õppijat soovitud õpitulemuse poole. Sageli iseloomustatakse seda kui koormust, mis tuleneb halvasti kavandatud õppetunnist (nt segased juhised, lisateave).
Multimeediumõppe kognitiivne teooria tugineb kognitiivse koormuse teooriale, märkides, et töömälul on teabe hankimiseks ja töötlemiseks kaks kanalit: visuaalne ehk pildiline kanal ja auditiivne ehk verbaalne töötluskanal. Kuigi iga kanali maht on piiratud, võib kahe kanali kasutamine hõlbustada uue teabe integreerimist olemasolevatesse kognitiivsetesse struktuuridesse. Liiga suur koormus võib aga kummalegi kanalile üle jõu käia. Disainistrateegiad võimaldavad õppimist tõhustada ning haldavad multimeedia õppematerjalide mõlema kanali kognitiivset koormust.
Lähtudes eeldusest, et tõhusad õppimiskogemused minimeerivad kõrvalist kognitiivset koormust, saab välja tuua mitu tõhusat praktikat:
- Rõhutamine ehk põhiteabe esiletõstmine – aitab suunata õppija tähelepanu, suunates sellega teatud elemendid töömälus töötlemiseks. See võib vähendada kõrvalist koormust, aidates algajatel õppijatel kindlaks määrata, millised elemendid keerulises tööriistas on olulised.
- “Rohimine” ehk huvitava, kuid ebaolulise kõrvalise teabe eemaldamine. Näiteks animatsiooni muusika, keeruline taust või lisafunktsioonid, mis nõuavad õppijalt otsustamist, kas ta peaks neile tähelepanu pöörama, võivad suurendada kõrvalist koormust ja vähendada seeläbi õppimist.
Lisaks saab videotundide kasulikkust maksimeerida, kasutades uue teabe edastamiseks nii audio-verbaalset kui ka visuaalset pildikanalit, asetades seejuures konkreetse teabe tüübi kõige sobivamale kanalile. Mõlema kanali kasutamine asjakohase ja täiendava teabe edastamiseks videotes suurendab õpilaste kaasatust ja teabe vastu võtmise võimet.
Üks väga oluline aspekt, mida õppevideo loomisel arvesse võtta, on õpilaste kaasatus (huvi). Sest kui õpilane videost ei huvitu ja seetõttu seda ei vaata, ei toimu ka mingit õppimist. Esimene ja kõige olulisem asi, mida siinkohal meeles pidada, on hoida videod lühikesed! On leitud, et õpilased suudavad kaasatult vaadata kuni 6 minutilisi videoid.
Teine meetod õpilaste kaasahaaramiseks on vestlusstiili kasutamine. Vestluse, mitte ametliku keele, kasutamine julgustab õpilasi arendama jutustajaga sotsiaalset partnerlust, mis omakorda viib suurema kaasatuse ja pingutuseni.
Videote loomisel või valimisel on oluline arvestada, et need oleks loodud selle keskkonnatüübi jaoks, milles neid kasutatakse. Näiteks näost näkku toimuv klassitund, mis on salvestatud videole ja mida esitatakse veebitunni raames, on kindlasti vähem köitev kui video, mis on loodud spetsiaalselt veebikeskkonna jaoks.
On teada, et aktiivne õppimine klassiruumis omab selgeid eeliseid passiivsete kohtumiste ees. Niisamuti suurendavad õppimist videos kasutatavad kognitiivset tegevust soodustavad elemendid. Tööriistad, mis lubavad manustada küsimusi otse videosse ja anda konkreetset tagasisidet õpilase vastuse põhjal, aitavad muuta video interaktiivseks. Vaheküsimused videotes võivad mitme mehhanismi abil parandada videotest õppimist. Esiteks aitavad need optimeerida kognitiivset koormust, vähendades seejuures kõrvalist koormust. Lisaks tekitavad vaheküsimused nn „testimise efekti“, kus olulise teabe meenutamine tugevdab õpilaste mälu ja saadud teabe kasutamise võimet.
*postitus on kirjutatud kursuse “Digitaalne õppevara” raames
Viide allikale:
Brame, C. J. (2016). Effective Educational Videos: Principles and Guidelines for Maximizing Student Learning from Video Content. CBE-Life Sciences Education, 15(4), es6. https://doi.org/10.1187/cbe.16-03-0125
Üks haridustehnoloog... 